Löögikatsetus on alates selle leiutamisest umbes 1905. aastal kiiresti arenenud, muutudes materjali jõudluse testimise asendamatuks osaks. Algselt olid olemas mitmesugused testimismeetodid, kuid edusammudega tõusid esile Charpy luku-sälkude löögitestid, Charpy V-sälkude löögitestid ja Charpy-McCloveri löögitestid. Enne 1968. aastat kasutasid Ameerika Ühendriigid peamiselt Charpy luku{7}}sälgu löögitesti. Sellel meetodil oli aga puudus: nüri sälgu tõttu määrati hapraks üleminekutemperatuuriks konstruktsiooni rabeda murdumise temperatuur. Seetõttu võtsid ASTM-i standardid pärast 1968. aastat kasutusele standardse Charpy V{11}sälgu näidise. Seega on V-sälk ja McCloveri lööknäidiste kasutamine tavalisem. Üldiselt kasutatakse Euroopas ja Ameerikas valdavalt Charpy V{15}}sälku, Venemaal aga Charpy{16}}McCloveri näidist.
Enne Hiina Rahvavabariigi asutamist ei tehtud minu riigis mõjuteste. Pärast vabanemist võttis Hiina täielikult kasutusele Nõukogude mudeli ja esimene löögitesti standard GB229-1963 avaldati alles 1963. aastal. Uusim standard, mida me kasutame, on GB/T229-2020, "Metallic Materials – Charpy Pendulum Test Method", mis kehtib ka Ameerika ja Euroopa standardite puhul. Löögikatsemasinate põhimõte põhineb energia jäävuse seadusel, löögienergia arvutamisel lähtudes sellest, kui palju kaob pärast pendli purunemist löögikatsekehaga. Sellel testimismeetodil on aga oma olemuselt puudus: erinevalt tõmbekatse masinatest ei saa see jõu-nihke kõverat otse kuvada. Seda seetõttu, et mõõdetud tulemus on ainult löögienergia, džaulides mõõdetav energiaühik. Energia valem on järgmine: W=FS, st löögienergia=jõud * nihe. Seetõttu põhjustab iga muutus nendes muutujates löögienergia muutust, eriti nihkes. Seega ei saa löögienergia väärtus otseselt näidata materjali sitkust ega kirjeldada materjalis löögi ajal toimunud muutusi; see võib olla ainult viide. Selle probleemi lahendamiseks leiutati instrumenteeritud löökide testimise meetodid.
